Lugejakiri.

Saatsin kaks nädalat tagasi kohalikku ajalehte Pärnu Postimees oma arvamusloo. Kirjutasin selle kui lapsevanem, kuid leht pidas vajalikuks minu arvamusloole siiski lisada ka ühe tiitli. Eile saabus meedia kaudu uudis, et valitsus koalitsioon jõudis lastetoetuste osas kokkuleppele ning täna avaldas ka kohalik leht lõpuks minu loo. Alljärgnevalt lugu täispikkuses, sest leht on seda veidi siiski kärpinud.

Vaesus ei tohi takistada korralikuks kodanikuks kasvamist.

Uuringud näitavad: viiendik Eesti lastest elab vaesuses. Kokku üle viiekümne tuhande. Vaesus võib neid mitmeid takistada korralikeks kodanikeks kasvamast, sest vaesusega kaasnevad tihti vanemate probleemid: minnalaskmine, loidus, soovimatus oma olukorda parandada ja viimaks veel kõige hullem: alkoholism.

Nende faktide ees ei tohi silmi kinni pigistada. Vanemate valede valikute, tegematajätmiste või halva õnne tõttu ei pea lapsed kannatama. Vaesuses elavate perede lapsed väärivad lisatähelepanu. Nii tuleb kiita plaani lastetoetusi juba lähitulevikus tõsta ja seda eelkõige puudustkannatavate perede laste jaoks. Sotsiaaltöötajate kohustus on tagada, et lisavahendid jõuaksid just laste olukorra parandamiseks, mitte ei kuluks vanemate kaheldavatele hobidele.

Igal aastal kulub esimesele lapsele makstavaks 19,18 euroseks lastetoetuseks üle 38 miljoni euro. Märkimisväärne summa. On õige, et abivajajaid kõikide laste laustoetamisele eelistatakse nagu praegune plaan ette näeb. Kõigile raha ei jätku.

Kui peres on kolm ja enam last, väärib see pere täiesti kindlalt suuremat toetust. Viie alaealise lapse puhul võiks aga lausa kaaluda võimalust, et ema saab lastega kodus olla ja lastetoetuse suurus moodustab palgaga võrreldava sissetuleku. Uuringud ütlevad, et suurimas vaesusriskis elavad ühe vanemaga pered. Tuleb tõsisemalt rakendada  riiklikku sundi, mis kohustab mõlemat vanemat laste eest hoolitsema ka siis kui pere laguneb või seda pole tekkinudki.

Reformierakond on alati raha lugeda osanud ja seetõttu ei maksa kahelda: kui nad on  lastetoetuste tõstmise plaani välja pakkunud, siis viiakse see ka ellu ning leitakse rahaline kate. Huvitav, et praeguse kava puhul on Reformierakond tegelikult sotsiaalsemalt mõtlev, kui suuri sõnu tegevad sotsiaaldemokraadid, kes sooviksid lastetoetusi tõsta võrdselt vähe kõigil. Ka nendel peredel, kus lapsi üks ja nendel, kelle majanduslik olukord hea ning lapsi suudetakse kasvatada riigi abita. Vaesuse jagamine sellisel moel viiks olukorrani, kus toetust tõsta oleks võimalik vaid pisut ja abivajajate olukord ei paraneks.

Kindlasti tuleb lastetoetuste reformi kavandades küsida ka seda, kuidas osalevad reformi rahastamisel inimesed, kes on vabal valikul otsustanud lapsi mitte saada. Nõukogudeaegse lastetusmaksu taastamine on kindlasti liiast, ja vägisi kedagi lapsi saama sundida ei tohi, kuid riigi tuleviku eest peaksid siiski kõik Eesti inimesed seisma. Vähemalt ühiskonna suhtumine lastega peredesse peaks muutuma ja ajakirjanikudki võiksid seltskonnakangelaste asemel lastega peredele rohkem tähelepanu pöörata.
President Ilves on märkinud, et väikerahva püsimist ei saa hinnata üksnes majandusloogikaga, mis soovitaks oma keelest ja kultuurist pigem loobuda. Ka kultuuriminister Rein Lang ütles hiljuti, et miljonilise rahva puhul on mitmeid valdkondi, kus peame arvestama turutõrkega: turumajanduse "nähtamatu käsi" neis asju jätku- suutlikult ära ei korralda. Rahvuse ja riigina põsimine on olmselt üks selliseid asju ja seetõttu on puudust kannatavate perede laste senisest tõhusam riigipoolne toetamine väga vajalik.