Jõekaldad elama!

Mis Sulle meenub kui kuuled sõna Pärnu? Esmajärjekorras imeline liivarand ja meri. Tead et mina olen viimastel aastatel ise aga avastanud Pärnu jõe. Südame teeb soojaks, et üsna pea valmib ka kaua oodatud Jaansoni rada linnapoolsel kaldal. Veidi kannatust ning saamegi nautida jalutuskäiku mööda kauneid kaldapealseid. Tervisesportlaste paradiis. Mida aga teha siis kui satud jõe äärde sõbrannadega jalutama ja tekiks tahtmine võtta kuskil tassike kohvi  nautides ilusat jõevaadet?
Siit on tekkinud idee, mille tulihingeline pooldaja ja elluviija soovin olla. Miks ei võiks meie jõekaldad elada? Väikesed hubased kohvikud või elegantsed restoranid jõe ääres. Kaid, et juurdepääs oleks ka jõe poolt kui näiteks tuled oma kaatriga Pärnut külastama. Kuidas teile linnakodanikuna tunduks võimalus grillida jõe ääres? Äkki üks mugav grillimispark, mille vahetus läheduses on turvalised mänguväljakud lastele. Ja loomulikult peaks kuhugi tulema värske kalaturg. Mina ise ei ole kala sööja, kuid kohati tundub täiesti naeruväärne, et mere ja jõelinnas ei ole oma kalaturgu, kus teinekordki gurmaanid saaksid ostelda.
Selline on unistus minu kodulinnast. Kuidas edasi? Hea idee ja nägemus vajab meeskonda ning eestvedajaid, siis ei jää ta kindlasti pelgalt ideeks kellegi mõtetes. Olen kindel, et kaasatulijaid jagub. Kasvõi näiteks kauplejad, kellele pakkuda soodsamaid tingimusi kui nad seda täna ranna piirkonnast saaksid. Hea boonusena saab neile ka välja pakkuda, et elu jõel ei hääbu Pärnus isegi talvekuudel. Mäletame ju kõik neid kalameeste horde, kes jõel kala püüavad.
Julged asjadest rääkida, siis hakkad ka selle teostamise nimel tööd tegema. See on asi, mida lähen kindlasti volikokku ajama. Mulle meeldib suur pilt ning tunneksin uhkust kui aastate pärast võin öelda, et olin üks nendest, kes nägi suurt potensiaali meie jõel ning aitas inimestel seda avastada. Alustaks esmalt, pärnakad, meist endist ja küll siis ka turistid tee jõeni leiavad.