Elav raamat.

23. novembril toimus Pärnu Nooruse majas traditisooniline Pärnumaa Kodanikuühenduste konverents. Sel aastal oli läbivaks teemaks loovus ja innovaatilisus. Konverentsi teine pool oli aga praktikute päralt. Mind oli palutud üheks elavaks raamatuks. Minu raamat kandis nime "Kuidas kaasavalt turundada?".  Tegemist oli omapärase meetodiga. Esmalt tutvustas iga raamat lühidalt nii ennast kui ka oma raamatu sisu. Oluline oli lugejates tekitada huvi. Peale tutvustust said lugejad meid laenutada. Laenutuseks oli aega maksimaalselt 15 minutit. Minu kartused kadusid üsna kiirelt, sest huvi minu raamatu vastu oli suur. Kõigile huvilistele rääkisin esmalt lühidalt loo, mis keskendus meie BPW Pärnu klubi suurepärasele teole Augustiunetuse ajal. Pärast seda said kõik esitada küsimusi. Head meelt valmistas, et minu raamatu lugu oli päris paljudele tuttav.

Näide elust enesest.

Täna juhtus minuga seik, mida tahaks väga teiega jagada. Viimastel kuudel on Pärnus väga palju räägitud ühistranspordi ümberkorraldustest ning sellega kaasnevast informatsioonist. Tunnistan, et ei ole vist viimased paar aastat linna liinibussiga sõitnud. Pärnus on vahemaad väikesed ning armastan palju jala käia. Täna aga olin ühel hetkel olukorra ees, kus vaja kiirelt kesklinna jõuda. Olin päris põnevil. Läksin rahulikult oma kodu juures olevasse bussipeatusesse. Ajaline varu oli ca 45 minutit. Bussipeatuses leidsin busside saabumise ajagraafiku, linna busside sõiduplaani kaardi. Süvenesin veidi aga kuna peatuses olid pensionärid, siis otsustasin nendega juttu teha. Abistavad linnakodanikud selgitasid mulle, kuidas ma kõige kergema vaevaga kesklinna pääsen. Lisaks pean tunnistama, et ei olnud mul ka aimu palju maksab bussist ostes pilet. Tõstatasin ka selle küsimuse. See tekitas elevust. Minu vestluskaaslasteks osutusid pensionärid, kes omavad Pärnus tasuta sõiduõigust. Küll aga püüdsid nad üheskoos pakkuda, palju see pilet maksta võiks. Lõpuks ühines meiega proua, kes teatas mulle, et bussist ostes pean loovutama 1 eur. Teate õhkkond oli sõbralik ning keegi ei olnud rahulolematu bussiliikluse ümberkorraldusest.
Aga siis juhtus midagi. Kell 13:25 saabus meeletul kiirusel peatusesse buss nr 16 ja tuhises lihtsalt peatusest mööda! Umbes 200 meetri pärast bussijuht pidurdas järsult, avas uksed ja lasi reisijad maha. Mõni aeg buss seal seisis ja peatuses inimesed vaatasid kõik hämmeldunult. Buss aga sulges uksed ja sõitis lihtsalt minema. Ma olin täiesti sõnatu, kas tõesti nii meil Pärnus ongi? Miks buss ei tagurdanud tagasi? Miks bussijuht ei väljunud bussist ning kutsunud reisijaid bussi peale? Peatuses ootajad vaatasid kõik üksteisele otsa ja keegi ei osanud midagi öelda. Peatusesse jõudsid ka bussist maha tulnud reisijad, kellest üks mainis, et bussijuht oli juba eelmises peatuses kummaliselt käitunud. Õnneks tuli üsna pea uus buss ja ma jõudsin siiski õigeks ajaks kesklinna. Täitsin ka kodaniku kohust. Helistasin politseisse ja tegin ettepaneku bussijuhi joovet kontrollida. Loodetavasti juhtuvad sellised asjad tõesti vaid paari aasta tagant, näiteks kui mina otsustan bussiga sõita.