On möödunud päris palju aega sellest kui viimati blogisse postituse tegin. Ei, ma ei ole unustanud. Lihtsalt mõtlesin, et laheneb üks probleem ja siis teen postituse ning saab ka lahata lahenenud probleeme. Paraku probleeme vaid lisandub ja milleks üldse nendest aasta viimastel päevadel kirjutada.
Aeg on siiski 2013 aasta kokkuvõtta. Milleks kujunes 2013? Kindlasti oli ootamatusi, üllatusi, suurte soovide täitumisi, imesid ning eneseületusi. See oli vaieldamatult ülitempokas aasta. Aasta muutis mind ja mitte ainult mind. Olen leidnud uusi imetlusväärseid inimesi oma ellu, kuid ei salga usaldusväärsete kaaslaste read on ka hõrenenud. Elu on teinud omad korrektiivid. Teadmiseks, et ei kahetse midagi mida olen teinud või kuidas käitunud. Miks? Ma lihtsalt olen lõpuni jäänud iseendaks kui raske see ka mõnel hetkel ei ole olnud. Minu viimaste kuude lemmik tsitaat: "Me ei saa inimestena kõigile meeldida ja ei peagi seda."
Kolm unelmsoovi on leidnud oma lahenduse. Üks suurtematest väljakutsetest olid kindlasti kohalikud valimised selle aasta oktoobrikuus. Tänaseks on tulemused teada, analüüsid tehtud, olukorraga lepitud ja alustatud sisulise tööga. 113 Pärnu linna inimest andsid mulle toetushääle. Seda on enam kui julgesin loota. Mul on oma plaan volikogus toimetamiseks aga sellest mõni teinekord. Täna olen asendusliikmena Pärnu linnavolikogu aseesimees ning tegevusi ja toimetusi jagub kuhjaga.
Sügisel võtsin üle pika aja taas jalge ette koolitee. Paljud on minult küsinud, miks Sul seda vaja on? Täna kui olen pea neli kuud koolis käinud, võin kinnitada, see oli üks õigemaid samme, mida viimastel aastatel teinud olen. Mitte akadeemilised teadmised vaid õhustik ja inimesed on need, kes annavad selle hindamatu väärtuse. Tunda ennast osana super seltskonnast annab mulle peale igat õppesessiooni motivatsiooni ja power`it. Siit soovitus kõigile kui soovite meenutada üliõpilasaegu, siis minge taas kooli, ülikooli.
Veel päev on jäänud projekti "365 päeva" lõpuni. Tegemist oli minu isikliku projektiga, kus panin tõsiselt proovile enesedistsipliini. Loomulikult nagu igal minu ettevõtmisel oli ka selle projekti puhul kindel eesmärk. Kõik, kes olid sellest projektist teadlikult ning seda toetasid, veendusid - kui ma ikka midagi luban, siis viin selle ka lõpuni. Tahtejõud sai võitu ahvatlustest.
Üsna pea on saabumas 2014 aasta. Mõni aeg tagasi ei suutnud ma endale välja mõelda ühtegi motiveerivat eesmärki järgmiseks aastaks, mille nimel olen valmis kire ja pühendumisega tööd tegema. Õnneks on selles osas toimunud muutused. Saatus teeb huvitavaid keerdkäike. Tundub, et jõuan lõpuks sinna, millest aastaid mõelnud ja vahest ka rääkinud olen. Kas nii juhtub, seda näitab juba aeg. Minu tahe on igatahes kasvamas.
Kindlasti tekkis nii mõneski lugedes küsimus aga millest blogil postitusele selline pealkiri? See ei ole tingitud kiindumusest Nikolai Ostrovski raamatu vastu. Selline oli minu 2013 aasta. Mina ei ole enam see inimene, kes aasta tagasi. Ma olen muutnud. Millises suunas? See on teiste otsustada.
Aeg on siiski 2013 aasta kokkuvõtta. Milleks kujunes 2013? Kindlasti oli ootamatusi, üllatusi, suurte soovide täitumisi, imesid ning eneseületusi. See oli vaieldamatult ülitempokas aasta. Aasta muutis mind ja mitte ainult mind. Olen leidnud uusi imetlusväärseid inimesi oma ellu, kuid ei salga usaldusväärsete kaaslaste read on ka hõrenenud. Elu on teinud omad korrektiivid. Teadmiseks, et ei kahetse midagi mida olen teinud või kuidas käitunud. Miks? Ma lihtsalt olen lõpuni jäänud iseendaks kui raske see ka mõnel hetkel ei ole olnud. Minu viimaste kuude lemmik tsitaat: "Me ei saa inimestena kõigile meeldida ja ei peagi seda."
Kolm unelmsoovi on leidnud oma lahenduse. Üks suurtematest väljakutsetest olid kindlasti kohalikud valimised selle aasta oktoobrikuus. Tänaseks on tulemused teada, analüüsid tehtud, olukorraga lepitud ja alustatud sisulise tööga. 113 Pärnu linna inimest andsid mulle toetushääle. Seda on enam kui julgesin loota. Mul on oma plaan volikogus toimetamiseks aga sellest mõni teinekord. Täna olen asendusliikmena Pärnu linnavolikogu aseesimees ning tegevusi ja toimetusi jagub kuhjaga.
Sügisel võtsin üle pika aja taas jalge ette koolitee. Paljud on minult küsinud, miks Sul seda vaja on? Täna kui olen pea neli kuud koolis käinud, võin kinnitada, see oli üks õigemaid samme, mida viimastel aastatel teinud olen. Mitte akadeemilised teadmised vaid õhustik ja inimesed on need, kes annavad selle hindamatu väärtuse. Tunda ennast osana super seltskonnast annab mulle peale igat õppesessiooni motivatsiooni ja power`it. Siit soovitus kõigile kui soovite meenutada üliõpilasaegu, siis minge taas kooli, ülikooli.
Veel päev on jäänud projekti "365 päeva" lõpuni. Tegemist oli minu isikliku projektiga, kus panin tõsiselt proovile enesedistsipliini. Loomulikult nagu igal minu ettevõtmisel oli ka selle projekti puhul kindel eesmärk. Kõik, kes olid sellest projektist teadlikult ning seda toetasid, veendusid - kui ma ikka midagi luban, siis viin selle ka lõpuni. Tahtejõud sai võitu ahvatlustest.
Üsna pea on saabumas 2014 aasta. Mõni aeg tagasi ei suutnud ma endale välja mõelda ühtegi motiveerivat eesmärki järgmiseks aastaks, mille nimel olen valmis kire ja pühendumisega tööd tegema. Õnneks on selles osas toimunud muutused. Saatus teeb huvitavaid keerdkäike. Tundub, et jõuan lõpuks sinna, millest aastaid mõelnud ja vahest ka rääkinud olen. Kas nii juhtub, seda näitab juba aeg. Minu tahe on igatahes kasvamas.
Kindlasti tekkis nii mõneski lugedes küsimus aga millest blogil postitusele selline pealkiri? See ei ole tingitud kiindumusest Nikolai Ostrovski raamatu vastu. Selline oli minu 2013 aasta. Mina ei ole enam see inimene, kes aasta tagasi. Ma olen muutnud. Millises suunas? See on teiste otsustada.
